Meid ümbritseb tohutult palju informatsiooni. Kuidas küll sellises inforägastikus säilitada kainet mõistust, mis ei usu pimesi, vaid kahtleb, hindab ja alles seejärel langetab otsuse?
Üks kuulus aforism ütleb, et inimestel on õigus oma arvamusele, ent mitte oma faktidele, mis tähendab seda, et inimeste arvamused võivad olla erinevad, ent need peaksid põhinema õigetel faktidel.
Tõekspidamiste kujunemise viisid
1) Autoriteedi meetod
Lihtsaim viis tõekspidamiste kujunemiseks on võtta kellegi teise sõnu puhta tõena. Usaldusväärne autoriteet ütleb, mis on tõde ja mis on vale. Näiteks usuvad väikesed lapsed, et emmel ja issil on alati õigus. Vanemaks saades võivad nad aga avastada, et emme ja issi ei tea alati tõde, kui asi puudutab makromajandust, arvutitehnoloogiat, meditsiini või muid spetsiifilisi teadusvaldkondi. Võib olla otsitakse mingisugune muu autoriteet. Näiteks religioosseid uskumused kujundatakse autoriteedimeetodil.
Te võite uskuda oma õppejõude, kuna nad on autoriteedid või ikkagi uskuda, et paavst on religioosse doktriini suhtes eksimatu. Kuna inimestel pole lihtsalt võimalik kõike õpitavat uurida, siis paljud teadmised ja uskumused kujundatakse autoriteedimeetodil.
2) Visadusmeetod
Hoolimata vastupidistest andmetest, keeldub inimene vankumatult muutmast omandatud teadmisi. Näiteks kitsarinnalised usklikud, kes rigiidselt ripuvad stereotüüpide küljes isegi hea vastunäite olemasolul. Kuigi selline uskumuste säilitamise meetod ei pruugi olla ratsionaalne, võimaldab see inimestel säilitada ühtne ja püsiv arusaam asjadest ning võib säästa neid stressist ja psühholoogilisest ebamugavusest.
3) Aprioorne meetod
Aprioorse meetodi puhul usutakse millesegi ilma eelneva uurimiseta. Usutakse väiteid, mis tunduvad mõistlikud. Tegu on autoriteedimeetodi laiendusega, ent ei järgita pimesi ühtegi autoriteeti, vaid pigem seab a priori tõekspidamised paika üldine kultuuriline maailmavaade. Näiteks usuti, et maa on lame, sest see tõesti näib ju lame, ku te just kosmoselaevas ei ole.
4) Teaduslik (empiiriline) meetod
Tõekspidamised kujunevad kogemuse alusel, mis on korratav. Kuidas erineb teadus teistest mõtlemisviisidest?
Ükski eelnevast meetodist ei põhine süstemaatilise uurimise kaudu saadud andmetel. See tähendab, et ühelgi teisel meetodil ei ole empiirilist alust (teadmiste allikas on kogemus ja mitte usk) tõekspidamiste kujundamiseks.
Kui kellegi tõekspidamised on kujundanud autoriteet, siis pole garantiid, et autoriteet kogus andmeid enne oma seisukoha kujundamist. Visadusmeetod keeldub andmeid vaagimast, nagu ka aprioorne meetod. Seega faktid, mida kasutavad need teised meetodid tõekspidamiste kujundamisel, ei ole tavaliselt saadud süstemaatiliste protseduuridega. Tavaline vaatlemine oli meetod, mis viiski arusaamale, et Maa on lame ja et kalad tekivad spontaanselt mudast igal kevadel, nagu uskus Aristoteles.
Sarnaselt teistele inimestele on teadlane uudishimulik ja soovib välja selgitada, kuidas ja miks asjad töötavad. Erinevus seisneb selles, et kui mitteteadlane rahuldub ka sellega, kui ta ei suuda nähtust seletada, siis teadlasel on tugev soov uurida seni, kuni seletus on olemas või probleem on lahendatud kasutades selleks erinevaid tehnikaid. Teaduslikud andmes on avalikud ja korratavad - see võimaldab kõigil neid fakte kontrollida.
Ükski tõsine arutelu ei saa areneda kuigi kaugele, kui osalejad ei lepi kokku kasutavate terminite tähenduses. Kas astroloogia vastab tõele? Kas alternatiivmeditsiin töötab? Siit tulekski küsida, kuidas me tõde defineerime. Kas faktiline tõde, mida on võimalik kontrollida või selline tõde, millel puudub teaduslik alus, ent tundub meile tõene?
Allikas: "Psühholoogia uurimismeetodid" Üheksas väljaanne
Üks kuulus aforism ütleb, et inimestel on õigus oma arvamusele, ent mitte oma faktidele, mis tähendab seda, et inimeste arvamused võivad olla erinevad, ent need peaksid põhinema õigetel faktidel.
Tõekspidamiste kujunemise viisid
1) Autoriteedi meetod
Lihtsaim viis tõekspidamiste kujunemiseks on võtta kellegi teise sõnu puhta tõena. Usaldusväärne autoriteet ütleb, mis on tõde ja mis on vale. Näiteks usuvad väikesed lapsed, et emmel ja issil on alati õigus. Vanemaks saades võivad nad aga avastada, et emme ja issi ei tea alati tõde, kui asi puudutab makromajandust, arvutitehnoloogiat, meditsiini või muid spetsiifilisi teadusvaldkondi. Võib olla otsitakse mingisugune muu autoriteet. Näiteks religioosseid uskumused kujundatakse autoriteedimeetodil.
Te võite uskuda oma õppejõude, kuna nad on autoriteedid või ikkagi uskuda, et paavst on religioosse doktriini suhtes eksimatu. Kuna inimestel pole lihtsalt võimalik kõike õpitavat uurida, siis paljud teadmised ja uskumused kujundatakse autoriteedimeetodil.
2) Visadusmeetod
Hoolimata vastupidistest andmetest, keeldub inimene vankumatult muutmast omandatud teadmisi. Näiteks kitsarinnalised usklikud, kes rigiidselt ripuvad stereotüüpide küljes isegi hea vastunäite olemasolul. Kuigi selline uskumuste säilitamise meetod ei pruugi olla ratsionaalne, võimaldab see inimestel säilitada ühtne ja püsiv arusaam asjadest ning võib säästa neid stressist ja psühholoogilisest ebamugavusest.
3) Aprioorne meetod
Aprioorse meetodi puhul usutakse millesegi ilma eelneva uurimiseta. Usutakse väiteid, mis tunduvad mõistlikud. Tegu on autoriteedimeetodi laiendusega, ent ei järgita pimesi ühtegi autoriteeti, vaid pigem seab a priori tõekspidamised paika üldine kultuuriline maailmavaade. Näiteks usuti, et maa on lame, sest see tõesti näib ju lame, ku te just kosmoselaevas ei ole.
4) Teaduslik (empiiriline) meetod
Tõekspidamised kujunevad kogemuse alusel, mis on korratav. Kuidas erineb teadus teistest mõtlemisviisidest?
Ükski eelnevast meetodist ei põhine süstemaatilise uurimise kaudu saadud andmetel. See tähendab, et ühelgi teisel meetodil ei ole empiirilist alust (teadmiste allikas on kogemus ja mitte usk) tõekspidamiste kujundamiseks.
Kui kellegi tõekspidamised on kujundanud autoriteet, siis pole garantiid, et autoriteet kogus andmeid enne oma seisukoha kujundamist. Visadusmeetod keeldub andmeid vaagimast, nagu ka aprioorne meetod. Seega faktid, mida kasutavad need teised meetodid tõekspidamiste kujundamisel, ei ole tavaliselt saadud süstemaatiliste protseduuridega. Tavaline vaatlemine oli meetod, mis viiski arusaamale, et Maa on lame ja et kalad tekivad spontaanselt mudast igal kevadel, nagu uskus Aristoteles.
Sarnaselt teistele inimestele on teadlane uudishimulik ja soovib välja selgitada, kuidas ja miks asjad töötavad. Erinevus seisneb selles, et kui mitteteadlane rahuldub ka sellega, kui ta ei suuda nähtust seletada, siis teadlasel on tugev soov uurida seni, kuni seletus on olemas või probleem on lahendatud kasutades selleks erinevaid tehnikaid. Teaduslikud andmes on avalikud ja korratavad - see võimaldab kõigil neid fakte kontrollida.
Ükski tõsine arutelu ei saa areneda kuigi kaugele, kui osalejad ei lepi kokku kasutavate terminite tähenduses. Kas astroloogia vastab tõele? Kas alternatiivmeditsiin töötab? Siit tulekski küsida, kuidas me tõde defineerime. Kas faktiline tõde, mida on võimalik kontrollida või selline tõde, millel puudub teaduslik alus, ent tundub meile tõene?
Allikas: "Psühholoogia uurimismeetodid" Üheksas väljaanne
Järelduste tegemise viisid
Induktiivne järeldamine, näiteks eksperimentidest saadud faktid sotsiaalse logelemise kohta viisid vastutuse hajutatuse teooriani (järeldused tehti spetsiifiliselt üldisele) või näiteks oletades, et on leitud, et inimesed, kelle sünnihetkel oli Kuu Kaksikutes on rahutud ja tahavad teha mitut asja korraga, tehakse eksperiment, et vaadata, kas saab sellest midagi järeldada. Üldiselt astroloogia puhul nii ei toimita. Astroloogia on eelkõige deduktiivset järeldust kasutav.
- eelkõige teaduses
- teatud uuringute aluse indutseeritud teooriad võivad muutuda uute uuringute tulemusel, mis näitavad situatsiooni uues valguses. Teaduses on see hea, ent osutub probleemiks siis, kui võetakse autoritaarne vaade ideede ja tõekspidamiste suhtes ning klammerdutakse visalt ühe teooria külge.
- selline teadlane leiab, et millegi kirjeldamine (õigem öelda organiseerimine) ongi seletamine (õigem öelda ennustamine).
Kui eksperimenti tehes saadakse induktsioonil andmeid kinnitav oletus, siis ei saa ütelda, et teooria on õige. Kui aga teooria viib oletusteni, mida andmed ei kinnita, siis on teooria vale ja tuleb kõrvale heita. Teooriat pole võimalik tõestada, seda on võimalik vaid ümber lükata.
Deduktiivne järeldamine, näiteks heast teooriast üldisest üritatakse leida tõendeid üksikjuhu kohta. Kusjuures teadusliku mõistmise katseline olemus tähendab seda, et teooria kinnitamisest või tõestamisest ei piisa, kui see pole kontrollitav. Deduktiivne käsitlusviis üksinda ei saa viia teaduslikule mõistmisele. Kõige õigem on neid kahte meetodit omavahel kombineerida. Näiteks astroloogiline teooria, mille kohaselt inimesed, kes sündisid, kui Kuu oli Kaksikutes tahavad teha mitut asja korraga, kontrollitakse iga sellise inimese vastavust sellele teooriale.
Sageli eelistavad inimesed pigem lihtsat teed minna ja leida kinnitust enda teooriale, kui otsida viise, kuidas hüpoteese ümberlükata.
Tugeval järeldamisel elimineeritakse võimalikud alternatiivsed seletused. Ebaõigete viiside elimineerimine on küll kasulik, ent ei anna lahendust.
Abduktsioon on loov järeldamine, ent ei pruugi olla tõene. Näiteks, hüpotees: kõik lastaia lapsed on tublid. Situatsioon: See laps on tubli. Järeldus: See laps käib lasteaias. See järeldus pole tõene, kuna esineb vaid teatud tõenäosus, et viimane väide on tõene järeldus.
Induktiivne järeldamine, näiteks eksperimentidest saadud faktid sotsiaalse logelemise kohta viisid vastutuse hajutatuse teooriani (järeldused tehti spetsiifiliselt üldisele) või näiteks oletades, et on leitud, et inimesed, kelle sünnihetkel oli Kuu Kaksikutes on rahutud ja tahavad teha mitut asja korraga, tehakse eksperiment, et vaadata, kas saab sellest midagi järeldada. Üldiselt astroloogia puhul nii ei toimita. Astroloogia on eelkõige deduktiivset järeldust kasutav.
- eelkõige teaduses
- teatud uuringute aluse indutseeritud teooriad võivad muutuda uute uuringute tulemusel, mis näitavad situatsiooni uues valguses. Teaduses on see hea, ent osutub probleemiks siis, kui võetakse autoritaarne vaade ideede ja tõekspidamiste suhtes ning klammerdutakse visalt ühe teooria külge.
- selline teadlane leiab, et millegi kirjeldamine (õigem öelda organiseerimine) ongi seletamine (õigem öelda ennustamine).
Kui eksperimenti tehes saadakse induktsioonil andmeid kinnitav oletus, siis ei saa ütelda, et teooria on õige. Kui aga teooria viib oletusteni, mida andmed ei kinnita, siis on teooria vale ja tuleb kõrvale heita. Teooriat pole võimalik tõestada, seda on võimalik vaid ümber lükata.
Deduktiivne järeldamine, näiteks heast teooriast üldisest üritatakse leida tõendeid üksikjuhu kohta. Kusjuures teadusliku mõistmise katseline olemus tähendab seda, et teooria kinnitamisest või tõestamisest ei piisa, kui see pole kontrollitav. Deduktiivne käsitlusviis üksinda ei saa viia teaduslikule mõistmisele. Kõige õigem on neid kahte meetodit omavahel kombineerida. Näiteks astroloogiline teooria, mille kohaselt inimesed, kes sündisid, kui Kuu oli Kaksikutes tahavad teha mitut asja korraga, kontrollitakse iga sellise inimese vastavust sellele teooriale.
Sageli eelistavad inimesed pigem lihtsat teed minna ja leida kinnitust enda teooriale, kui otsida viise, kuidas hüpoteese ümberlükata.
Tugeval järeldamisel elimineeritakse võimalikud alternatiivsed seletused. Ebaõigete viiside elimineerimine on küll kasulik, ent ei anna lahendust.
Abduktsioon on loov järeldamine, ent ei pruugi olla tõene. Näiteks, hüpotees: kõik lastaia lapsed on tublid. Situatsioon: See laps on tubli. Järeldus: See laps käib lasteaias. See järeldus pole tõene, kuna esineb vaid teatud tõenäosus, et viimane väide on tõene järeldus.
Tark teadlane ei püüa kindlaks teha, kas mingi teooria on õige või vale absoluutses mõttes. Teooria võib olla vale mingis osas ja ikkagi olla kasutatav.
Kui teooria ei ole piisavalt täpne, et erinevad uurijad võiksid ühel meelel olla selle ennustuste suhtes, on see teooria kasutu.
Teooria, mida pole võimalik kontrollida, ei saa kunagi ka ümber lükata.
Kuigi esmapilgul võib see tunduda hea, et teooriat pole võimalik ümber lükata, on teadlaste seisukohast tegu ohukohaga.
Näiteks ekstrasensoorne taju. Mõned ekstrasensoorse taju uskujad väidavad, et mitteuskuja kohalolekust piisab selleks, et andekas ekstrasensoorse tajuga inimene ei suuda oma võimet näidata, kuna mitteuskuja tekitab nn halbu võnkeid, mis takistavad ekstrasensoorse taju avaldumist. See tähendab, et ekstrasensoorne taju pole hinnatav, kuna ainult uskujad võivad selle demonstreerimise juures viibida. Teadlane kahtleb sellisesse loogikasse kahtlevalt ja enamik teadlasi on skeptilised ekstrasensoorse taju suhtes.
Kui teooriat ei saa loogiliselt kontrollida, ei saa selele ka hinnangut anda, seega on see teooria teadlaste jaoks kasutu. Kui see on loogiliselt võimalik, aga tehniliselt mitte veel teostatav, lükatakse teooriale hinnangu andmine edasi.
Teadus on seega ennastkorigeeriv selle kaudu, et toimub pidev ideede kontrollimine, võrreldes tehtud ennustusi hoolikalt tehtud uuringutega. Kui uuringute tulemused on ennustustest väga erinevad, siis teadlased muudavad oma teoreetilisi kontseptsioone või loobuvad neist.