Vaktsineerimine
Raamat: " Vaktsineerimine: Varjatud tõde" - Michel Georget
Kõigepealt tuleb alustada autorist. Kuigi teda esitletakse kui professorit on tõlkes kaduma läinud, et professor võib tähendada prantsuse keeles ka lihtsalt õpetajat. Autorit esitletakse oma ala tunnustatud spetsialistina molekulaarbioloogia vallas. Tõde on aga see, et tegu on bioloogi haridusega mitte ühtegi teaduslikku artiklit avaldanud bioloogia lisakursusi tegeva õpetajaga. Tegu ei ole absoluutselt kompetentse inimesega võtmaks sõna teemadel, mis puudutavad valdkondasid, mille teadmiseks peaks omama vähemalt arstihariduse, soovitavalt ka näiteks spetsialiseerumist immunoloogiale. Raamatus on üritatud autorist maalida suurt teadlast, kes olevat väidetavalt lõpetanud väga heade hinnetega oma eriala. Väga heade hinnetega pole kahjuks tänapäeval mingi adekvaatne näitaja. Koole on erinevaid, hindamiskriteeriumid erinevad ning isegi cum laude ei pruugi olla mingisugune näitaja.
Raamat sisaldab hulgaliselt faktivigu! Kes tahab teada tõde, siis see raamat pole kindlasti see, mida lugeda! Karjuvad vead ilmnevad nii immuunsüsteemi mehhanismide lahtiseletamisel kui ka uuringutel, mida autor esitleb.
Vead immuunsüsteemi mõistmisel: Autor ei tea, et HLA ja MHC on kaks eri asja! Autor väidab, et HLA on rakkudel olev molekul. Tegelikult on HLA geeni lookus, mille aktiveerimisel toodetakse MHC molekule, mis paiknevad rakkudel. Tegu on immunoloogia põhiasjaga, mida teab igaüks, kes on vähegi immunoloogiat uurinud. Kui autor ei tea isegi seda, siis on tema immuunsüsteemi alased teadmised ikka väga napid.
Või kummalised põiked valge kitli fenomeni tõttu tekkivasse stressi ning siis põhjalik kirjeldus sellest, mida teeb pikaaegne stress. Täiesti ebaloogiline ja seosetu. Igapäevaselt kohtame me stressoreid, olgu selleks kuskile hilinemine, kellegi halb sõna - organism on sellega harjunud.
Ebaadekvaatsed uurimused. Autor on kasutanud oma raamatus uuringuid, mis on tunnistatud teadlaste poolt ebaadekvaatseteks, kuna on kasutataud valedel põhinevaid andmeid.
Näiteks toob ta välja 1988.a avaldatud Andrew Wakefieldi artikli, kus uuriti 8 autistlikku last (nii väike valim ei käi tegelikult uuringu alla) ning neil kõigil oli tehtud MMR-vaktsiin. Siit tulenes seos, nagu MMR-vaktsiin tekitab autismi. Advokaat, kes esindas vaktsiinivastaste perekondade lapsi, andis talle uuringu tegemiseks 440 000naela. Kui see kõik tuli välja, siis 13 kaasautorist 10 ütles on kaasautorlusest lahti ning Wakefieldilt võeti ära 2010.a. Suurbritannias arstikunsti praktiseerimise litsents. Sinna juurde ka Wakefieldi ebaeetilised võtted uuringuks andmete kogumisel - näiteks poja sünnipäeval maksis peokülalistele, et nad annaksid verd, eetikakomiteelt ei võetud luba. Teised uuringud, mis teised teadlased tegid, et tema uuringutulemusi kontrollida ei andnud mingeid sarnaseid tulemusi.
Näiteks uurimus, kuidas Madagascaril tekkisid rekombinatsed poliomüeliidi viiruse vormid oraalselt manustatavate vaktsiinidega. Sellega üritab autor külvata lugejasse hirmu, et vaktsiinid pole tõhusad. Uuringu esimene lause ütleb: Poliomüeliidi puhangud, mida põhjustasid patogeensed vaktsiinist pärit poliomüeliidi viirused on ennekõike põhjustatud poliovaktsiiniga vähesest kaetusest populatsioonis. See toob esile selle, kui oluline on, et kõik vaktsineeriksid ennast, sest muidu on ohus ka need, kes on ennast vaktsineerinud.
Näiteks toob ta välja, et Rootsis 1979. a riiklikust vaktsineerimise programmist eemaldati Bordetella Pertussise vastane vaktsiiin (läkakoha vastane). Autor kiidab takka, kui hea idee see oli ning kuidas paaril järgneval aastal oli kõik nii hästi. Autor jätab seejuures mainimata, et ca 4a pärast olid Rootsis tohutud läkakoha puhangud, mille tõttu surid sajad lapsed ning läkakoha vaktsiin võeti taas riiklikku vaktsineerimiskavasse.
Allikaid peab kontrollima! Autor pole seda teinud ning seetõttu on raamatus olev info eksitav ja vigane.
Kõigepealt tuleb alustada autorist. Kuigi teda esitletakse kui professorit on tõlkes kaduma läinud, et professor võib tähendada prantsuse keeles ka lihtsalt õpetajat. Autorit esitletakse oma ala tunnustatud spetsialistina molekulaarbioloogia vallas. Tõde on aga see, et tegu on bioloogi haridusega mitte ühtegi teaduslikku artiklit avaldanud bioloogia lisakursusi tegeva õpetajaga. Tegu ei ole absoluutselt kompetentse inimesega võtmaks sõna teemadel, mis puudutavad valdkondasid, mille teadmiseks peaks omama vähemalt arstihariduse, soovitavalt ka näiteks spetsialiseerumist immunoloogiale. Raamatus on üritatud autorist maalida suurt teadlast, kes olevat väidetavalt lõpetanud väga heade hinnetega oma eriala. Väga heade hinnetega pole kahjuks tänapäeval mingi adekvaatne näitaja. Koole on erinevaid, hindamiskriteeriumid erinevad ning isegi cum laude ei pruugi olla mingisugune näitaja.
Raamat sisaldab hulgaliselt faktivigu! Kes tahab teada tõde, siis see raamat pole kindlasti see, mida lugeda! Karjuvad vead ilmnevad nii immuunsüsteemi mehhanismide lahtiseletamisel kui ka uuringutel, mida autor esitleb.
Vead immuunsüsteemi mõistmisel: Autor ei tea, et HLA ja MHC on kaks eri asja! Autor väidab, et HLA on rakkudel olev molekul. Tegelikult on HLA geeni lookus, mille aktiveerimisel toodetakse MHC molekule, mis paiknevad rakkudel. Tegu on immunoloogia põhiasjaga, mida teab igaüks, kes on vähegi immunoloogiat uurinud. Kui autor ei tea isegi seda, siis on tema immuunsüsteemi alased teadmised ikka väga napid.
Või kummalised põiked valge kitli fenomeni tõttu tekkivasse stressi ning siis põhjalik kirjeldus sellest, mida teeb pikaaegne stress. Täiesti ebaloogiline ja seosetu. Igapäevaselt kohtame me stressoreid, olgu selleks kuskile hilinemine, kellegi halb sõna - organism on sellega harjunud.
Ebaadekvaatsed uurimused. Autor on kasutanud oma raamatus uuringuid, mis on tunnistatud teadlaste poolt ebaadekvaatseteks, kuna on kasutataud valedel põhinevaid andmeid.
Näiteks toob ta välja 1988.a avaldatud Andrew Wakefieldi artikli, kus uuriti 8 autistlikku last (nii väike valim ei käi tegelikult uuringu alla) ning neil kõigil oli tehtud MMR-vaktsiin. Siit tulenes seos, nagu MMR-vaktsiin tekitab autismi. Advokaat, kes esindas vaktsiinivastaste perekondade lapsi, andis talle uuringu tegemiseks 440 000naela. Kui see kõik tuli välja, siis 13 kaasautorist 10 ütles on kaasautorlusest lahti ning Wakefieldilt võeti ära 2010.a. Suurbritannias arstikunsti praktiseerimise litsents. Sinna juurde ka Wakefieldi ebaeetilised võtted uuringuks andmete kogumisel - näiteks poja sünnipäeval maksis peokülalistele, et nad annaksid verd, eetikakomiteelt ei võetud luba. Teised uuringud, mis teised teadlased tegid, et tema uuringutulemusi kontrollida ei andnud mingeid sarnaseid tulemusi.
Näiteks uurimus, kuidas Madagascaril tekkisid rekombinatsed poliomüeliidi viiruse vormid oraalselt manustatavate vaktsiinidega. Sellega üritab autor külvata lugejasse hirmu, et vaktsiinid pole tõhusad. Uuringu esimene lause ütleb: Poliomüeliidi puhangud, mida põhjustasid patogeensed vaktsiinist pärit poliomüeliidi viirused on ennekõike põhjustatud poliovaktsiiniga vähesest kaetusest populatsioonis. See toob esile selle, kui oluline on, et kõik vaktsineeriksid ennast, sest muidu on ohus ka need, kes on ennast vaktsineerinud.
Näiteks toob ta välja, et Rootsis 1979. a riiklikust vaktsineerimise programmist eemaldati Bordetella Pertussise vastane vaktsiiin (läkakoha vastane). Autor kiidab takka, kui hea idee see oli ning kuidas paaril järgneval aastal oli kõik nii hästi. Autor jätab seejuures mainimata, et ca 4a pärast olid Rootsis tohutud läkakoha puhangud, mille tõttu surid sajad lapsed ning läkakoha vaktsiin võeti taas riiklikku vaktsineerimiskavasse.
Allikaid peab kontrollima! Autor pole seda teinud ning seetõttu on raamatus olev info eksitav ja vigane.